Saarlaste esimene linnalaager

Uus hooaeg hakkas tänavu Ciara Tantsukoolis mitmel rindel – lisaks tavapärastele pesitsemispaikadele löödi kand maha ka Kuressaares.

Iga algus vajab meeletult tööd ning tahtejõudu, et pakkuda noortele tantsijatele võimalikult küllaldasi võimalusi enesearenguks, sest ühte asja oleme tantsumaailmas õppinud – liikumine ei ole vaid see, mis pealtpoolt välja paistab. See on hinge viis ennast füüsiliselt väljendada. Iga tants süüvib inimese alateadvusse, pannes teda muuseas ümber kehastuma erinevatesse rollidesse ning stiilidesse, lastes avastada iseenda peidetud pooli ning seeläbi täiendada ennast kui tervikut. 

Öeldakse, et näita mulle, kes on su sõbrad, siis saan aru, kes oled sina. Oleme Ciara treeneritena püüelnud selle poole, et tantsutrenni tulemine oleks kui heade vanade sõpradega kokku saamine, kus üheskoos saab luua midagi imelist. Selleks, et saaksime enda alguse värisevatest jalgadest kindlale tasapinnale, võtsime üheskoos ette sügislaagri, kus panime rõhku koostegemisele, loovuse arendamisele ning loomulikult sellele, mis meid kõiki ühendab – tantsule!

Kogunesime hommikul alles poolunise ilmega Kuressaare Gümnaasiumi aulasse. Esimest korda oli koos mitme grupi liikmed, kes teineteist veel nii hästi ei tunne. Lapsed on nagu lapsed ikka – ühed tunnevad ennast kohe nagu kalad vees, teised veidi pelgavad uut keskkonda ja uusi nägusid. 

Pärast hommikuvõimlemist hakkasid nägudele ilmuma esimesed aktiivsusenoodid ning siblimist oli oi kui palju. Lisaks sellele, et saime läbi proovida erinevaid mänge, liikumisi, meisterdamisi, kuulati ka tarku tähelepanekuid toitumise, lihashoolduse ning venitamise alal. 

Tervisliku toitumise teemale punkti pannes maiustati õunte, porgandite ning muu kasulikuga, seejärel võeti ette suur „karbiprojekt”, kus üheskoos meisterdati tiimides enda äranägemise järgi erinevaid olendeid ning sädelust, liimi ja värvilisi pliiatseid lendas siia-sinna.
Seda kõike päkapikutoimkonda meenutavad tegevust kõrvalt jälgides hakkas vaikselt sisse settima tunne, et inimesed on kokku tulnud mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes. Õhkkond oli soe, sõbralik ja toetav ning see oligi täpselt, mille poole seda kõike korraldades ka püüdlesime. 

Pärast seda, kui kõige nooremad said koju puhkama, jätkus töö suurema grupiga ning ette võeti koreograafia õppimine. Vaprad noored tantsijad olid väsinud, ent pingutasid kõik selle nimel, et iga viimne kui detail omaks võtta ning aktiivselt andsid endast parima, hoides kõiki takistusi ning eksimisi trotsides lõpuni positiivset meelt. 

Uus päev algas sekeldustega, sest kohale tulnud tantsijaid ootas ees halb üllatus – koolimaja uksed on lukus! Pärast helistamist ning asjade ajamist sai viimaks klann kenasti tööga alustada. Saime tõestust, kui imelised ja mõistvad on laste vanemad, kes ootasid oma võsukestega niikaua autos soojas, kuni uks lahti tehti ning lapsed tantsumaailma üle anti. Hiljem saime juhtkonna poolt vabandusi, et pidime ootama, aga kellegi tuju see ei rikkunud päev jätkus uue hooga.